26.–27. augustil võtsid Pärnumaa loomeettevõtjad ette kahepäevase õppereisi Võrumaale, Setomaale ja Peipsi veerele. Reisi eesmärk ei olnud pelgalt uusi paiku avastada, vaid kohtuda inimestega, kes on oma loomingu, ettevõtlikkuse ja järjekindlusega pannud elama nii vanu maju, kohalikke traditsioone kui ka terveid kogukondi.
Kõige väärtuslikumaks kujunesidki kohtumised. Loomeettevõtjad said rääkida teiste sama valdkonna inimestega sellest, kuidas sünnivad ideed ja ettevõtted, kuidas leitakse oma publik, tehakse koostööd ning tullakse toime ettevõtluse argisemate külgedega. Jagati nii õnnestumisi kui ka muresid ja kogemusi, mida üheltki koolituselt päris samal moel kaasa võtta ei saa.
ATE – kui ühest majast saab loominguline kogukond
Esimene peatus viis meid Kagu-Eesti loomeinimesi ühendavasse ATEsse ehk Kagu-Eesti Ateljeedesse. See oli hea näide sellest, kuidas ühine füüsiline ruum võib kujuneda palju enamaks kui lihtsalt erinevate loojate töökoht.
ATE puhul pakkus huvi just koos tegutsemise mudel: kes majas töötavad, kuidas omavahel võrgustutakse ning kuidas üks loomekogukond saab olla kasulik nii oma liikmetele kui ka ümbritsevale kogukonnale.
Siin tuli hästi esile õppereisi üks läbivaid mõtteid: loomeettevõtja ei pea alati kõike üksi tegema. Kõrvuti töötamisest võib kasvada koostöö, koostööst uus idee ning ideest midagi, mis annab tagasi tervele piirkonnale.
Lasva veetorn – kui mahajäetud veetornist saab elamuskeskus
Järgmine peatus, Lasva veetorni galerii, näitas hoopis teistsugust võimalust paiga väärtustamiseks. Endisest veetornist on saanud eriline vaatamisväärsus ja elamuskoht, mille üks tuntumaid elemente on laulvad trepid.
See on hea näide sellest, kuidas olemasolevale hoonele saab anda uue tähenduse ilma selle minevikku kustutamata. Kunst, arhitektuur, heli ja paiga lugu saavad siin üheks tervikuks.
Väikese piirkonna jaoks võivad just sellised ootamatud kohad olla olulised põhjused, miks teelt kõrvale keerata, peatuda ja piirkonda avastada.
Piusa Keraamikakoda – 30 aastat savi ja järjepidevust
Piusa vanas raudteejaamahoones tegutsev Piusa Keraamikakoda tõi õppereisi hoopis teistsuguse mõõtme – järjepidevuse.
Kolmkümmend aastat keraamikat ühes paigas tähendab juba omaette lugu. See räägib käsitööoskusest ja loomingust, aga samavõrd ettevõtlusest, kohanemisest ja oskusest oma tegevust aastakümnete jooksul elus hoida.
Vana raudteejaam ja seal sündiv keraamika moodustavad omakorda ilusa koosluse: ajalooline hoone ei ole lihtsalt säilitatud, vaid selle sees toimub päriselt elu ja looming.
Kirsi Talo – Setomaa külalislahkus oma parimas tähenduses
Pika päeva lõpetas ööbimine Kirsi Talos, paigas, kus majutusest saab osa piirkonna kogemusest.
Kirsi Talo võlu ei peitu ainult hoonetes või interjööris. Selle loob tervik: perenaine, külalislahkus, lood, detailid ja atmosfäär. Just sellistes kohtades saab hästi aru, kuidas turism, kohalik kultuur, ettevõtlus ja inimese enda karakter võivad moodustada ühe tugeva ja meeldejääva teenuse.
Teine päev – Setomaalt Peipsi veerele
27. augustil jätkus teekond Setomaa kultuuri ja Peipsi-äärse loomemaastiku keskel.
Seto Stuudio-Galerii viis meid Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare loodud maailma, kus loomingut ei saa lahutada kultuurist, keelest, ajaloost ega inimestest.
See ei ole lihtsalt galerii. See on paik, kuhu on kogunenud lood, kunst, Setomaa identiteet ja kogukond.
Eriti väärtuslikud olid kohtumisel kuuldud värvikad lood nende enda kujunemisest ja loometeest. Selliste inimeste puhul saab hästi nähtavaks, kuidas loominguline tegevus võib kasvada palju suuremaks kui ühe inimese töö – sellest võib saada oma kultuuri hoidmise ja edasiandmise viis.
Kolkja ja KolkjART – kunst võib muuta terve paiga
Peipsi veerel ootas meid KolkjART, uus, julge ja värvikas galerii, mille puhul jäi eriti silma eestvedajate energia.
Siin ei piirdu kunst ainult galerii seintega. Kasutusse on võetud kogu territoorium ning kunst ja lood liiguvad ruumist ruumi, siseruumist õue. Just see annab paigale oma iseloomu.
KolkjART näitab hästi, mida võivad teha inimesed, kes vaatavad olemasolevat keskkonda mitte küsimusega „mis siin puudu on?“, vaid pigem „mida kõike siin teha võiks?“.
Samovarimaja – Peipsiveere lood ühes majas
Ja loomulikult kuulub Peipsi veerele samovar.
Samovarimaja sobib selle teekonna jätkuks väga loomulikult: ese võib olla palju enamat kui tarbeasi. Samovar kannab endas kohaliku eluviisi, külalislahkuse, toidukultuuri ja põlvkondade lugusid.
Kõige olulisemad on inimesed
Kahe päeva jooksul nägime väga erinevaid ettevõtteid, galeriisid, ateljeesid, majutuskohti ja vaatamisväärsusi. Ometi ühendas neid üks: inimesed, kes nende paikade taga seisavad.
Loomeettevõtluses ei ole alati võimalik tõmmata selget piiri töö, loomingu, elustiili ja kogukonna vahele. Sageli just nende kokkupuutepunktis sünnivadki kõige huvitavamad ettevõtmised.
Õppereis kinnitas veel kord, kui oluline on minna oma tavapärasest keskkonnast välja ja kohtuda inimestega, kes teevad kusagil mujal midagi sarnast, võib-olla hoopis teistsuguste võimaluste ja probleemidega.
Rääkida ausalt ettevõtlusrõõmudest ja -muredest, vahetada kogemusi, saada uusi kontakte ning tulla koju tagasi mõne uue mõttega.
Sest vahel ei olegi õppereisi kõige väärtuslikum tulemus konkreetne teadmine või idee. See võib olla hoopis tunne, et kusagil teises Eesti otsas on inimesed, kes pusivad samade küsimustega – ja on leidnud neile oma, väga isikupärased vastused.
Näha sai mitut huvitavat ja inspireerivat paika. Mulle kui kunstnikule ja näituste kuraatorile avaldas enim muljet KolkjART galerii oma avanäitusega “Mütseel” ehk seeneniidistik. Koos olid eksponeeritud Ukraina ja Eesti kunstnike teosed rõhuga Ukraina kunstile, millest me väga palju ei tea. Tegemist oli kohaga, mis oli ülikorralikult seatud ja kujundatud. Peahoone perfektsionistlik renoveerimine ja seinamaaling üllatasid ning eristusid oluliselt Peipsi-äärse rannaküla atmosfäärist.
Tegemist oli täiesti uue institutsiooniga. Õhku jäi mulle vaid küsimus, mis edasi, kui asukoht on nii perifeerne ja kui suvi saab läbi ning Eestimaale saabub kaamos. Kindlasti vajab see galerii tugevat marketingi, millega on kunstivaldkonnas suht kehvasti.
Marketingi kohapealt tundus elu Võru loomekeskuses palju perspektiivikam, kuid ka mitte väga roosiline.
Loovinimestel ei ole sugugi lihtne tegutseda ja oma ideid realiseerida ning veel selle eest tasu saada – eriti veel Eesti äärealadel.
Meeldejäävaks ja üllatuseks oli Lasva klavertrepiga veetorn, fenomenaalne idee ja teostus.
Otseselt mingeid väga häid lahendusi ei leidnud, kuid sain kinnituse sellele, et loomeinimesed on väga tublid ja sihikindlad oma ideede realiseerimisel ning teistele positiivseid emotsioone pakkumas.
– Alar Raudoja