Sündmuse naelaks oli näitus erinevatest tunnustutsega antud märkidest, aukirjadest ja meenetest ning lood, mis nendega kaasnevad. Nii mõnigi tõi välja, kui oluline ikka on märgata panustajaid enda ümber ja kui on avatud mõni tunnustusvoor, siis nendest ka teada anda. Rõõm tunnustamisest on vähemasti sama suur, kui seda saades!

Miks üldse vabatahtlik töö on vajalik ja oluline, mõtestas Mairi järgnevalt.

Vabatahtlikud kui kogukonna süda

Autor: Mairi Lilleleht

kogukonna arendaja, vabatahtlik ja Saarde valla kogukonnatöö spetsialist

Vabatahtlikud on iga kogukonna süda. Mitte tingimata suurte või silmapaistvate tegude pärast, vaid seetõttu, et nad on olemas just siis, kui neid on vaja. Nende kohalolu annab inimestele tunde, et keegi märkab ja hoolib. Vabatahtlikud on need, kes ütlevad: „Jaa, ma olen olemas. Jah, ma aitan. Muidugi ma tulen, sest see on oluline.“

Miks on vabatahtlikud nii väärtuslikud?

Vabatahtlikud toovad inimlikkust süsteemidesse, mis muidu võivad tunduda külmad või ametlikud, ja loovad sillad üksikisiku ja kogukonna või organisatsiooni vahele. Nad asuvad appi seal, kus on parasjagu lisakäte puudus ning oma tegudega tuletavad nad meelde, et igaühe panus, ükskõik kui väike, võib midagi päriselt muuta.

Sageli räägitakse, et tugev kogukond ei põhine ainult rahal või teenustel, vaid inimestevahelisel usaldusel ja koostööl, ehk sotsiaalsel kapitalil. See kujuneb siis, kui inimesed panustavad vabatahtlikult, märkavad üksteist ja toetavad seal, kus abi on vaja. Ning just vabatahtlikud on sotsiaalse kapitali kõige olulisemad hoidjad ja kasvatajad.

Miks me vajame vabatahtlikke täna rohkem kui kunagi varem?

Kiire elutempo, kõrged nõudmised ja pidev infomüra on muutnud meie igapäevaelu killustatuks. Kuigi meil on rohkem võimalusi kui kunagi varem, tunnevad paljud end üha sagedamini eraldatuna ja üksikuna. Just sellesse maailma toovad vabatahtlikud tagasi inimlikkuse ja märkamise. Ja mitte ainult – ka vabatahtlikud ise saavad tänapäevases keerulises ajas tuge just läbi tegutsemise. Vabatahtlik töö annab võimaluse tunda, et oled vajalik, kohtuda toredate inimestega ja näha, kuidas sinu panus päriselt midagi head loob. See aitab vähendada üksildust, suurendab kuuluvustunnet ja annab jõudu nii neile, kes abi saavad, kui ka neile, kes seda annavad. See on viis, kuidas jagatud headus kasvab mõlemas suunas – see toetab neid, kes abi saavad, ja toob rõõmu ning kuuluvustunnet neile, kes annavad.

Dalai-laama on öelnud: „Me ei saa kunagi saavutada sisemist rahu, kui me ei hooli teistest.“ Ja üks hiljutine uuring on leidnud, et vabatahtlikel on kõrgem elurõõm. Mis tundub üsna loogiline, sest on vähem aega virisemiseks ja rohkem aega tegutsemiseks.

Maailmas teeb vabatahtlikku tööd hinnanguliselt 1 miljard inimest. Kui see oleks riik, oleks see suuruselt kolmas riik maailmas. Nende hüüdlause oleks ilmselt: „Pole hullu, ma teen ära!” Eestis teeb vabatahtlikku tööd ligikaudu kolmandik täiskasvanutest. See tähendab, et iga kolmas inimene, keda täna nägite enne siia tulekut. Just enne siia tulekut… sest siia on kogunenud need kolmandad.

Aitäh kõigile vabatahtlikele, kes on pühendanud oma aega ja energiat ning vahel millestki loobunud selleks, et kellegi teise päev, nädal või elu oleks natuke parem. Aitäh, et hoiate inimesi, loote ühendusi, märkate, kuulate ja toetate. Aitäh, et kasvatate lootust ja usaldust.

Lõpetuseks üks mõte: Vabatahtlikud tuletavad meile meelde, et headus ei ole lühiajaline žest, vaid eluviis… Ja kui headus on eluviis, siis maailma muutmine ei ole unistus, vaid võimalus.

Fotod: Karoliine Aus