Veneetsia on linn, kus kunst, arhitektuur ja sajanditepikkune kultuuripärand põimuvad ainulaadseks tervikuks. Tänavune Veneetsia kunstibiennaal andis linnale veel ühe mõõtme, kunst oli kõikjal, ajaloolistes paleedes, galeriides, kirikutes ja ootamatutes linnaruumi paikades. Just sellesse kunsti- ja kultuuriküllasesse keskkonda viis LoomeKOBARi õppereis Pärnu ja Pärnumaa loomeettevõtjad, et kogeda rahvusvahelise nüüdiskunsti mitmekesisust, avardada silmaringi ning koguda uusi ideid ja inspiratsiooni.

Kaks näitusala

Õppereisi keskmes olid Veneetsia kunstibiennaali kaks peamist näituseala, Arsenale ja Giardini, mille põnevad ja sisukad väljapanekud pakkusid rikkalikku ülevaadet nüüdiskunsti erinevatest suundumustest. Installatsioonid, maalid, fotod, videokunst ja suuremõõtmelised ruumilised teosed avasid väga erinevaid loomingulisi maailmu. Kunstnikud mängisid julgelt vormide, materjalide, ruumi ja tähendustega, põimides teostesse nii isiklikke lugusid, kultuurilisi viiteid kui ka ühiskondlikke sõnumeid ja mitmekihilisi alltekste.

Igaüht kõnetas midagi omanäolist. Mõne jaoks oli määrav kunstiteose visuaalne mõju ja materjalikasutus, teise jaoks sügavam sõnum, ootamatu lähenemine või terviklik ruumiline kogemus. Just see mitmekesisus muutis näitusekülastused põnevaks ning andis põhjust ühiselt arutleda, võrrelda ja mõtteid vahetada.

Olulise kunstielamuse pakkus ka Eesti kunstniku Merike Estna suurejooneline maal-installatsioon, kus kunst, ruum ja detailid moodustasid mõjusa terviku. Eesti kunsti kohalolu nii suurel rahvusvahelisel kunstisündmusel andis põhjust tunda uhkust meie kunstnike loomingu ja rahvusvahelise haarde üle.

Kunst võttis üle kogu linna

Kuid Veneetsia biennaal ei piirdunud kaugeltki kahe peamise näitusealaga. Kogu linn hingas biennaali rütmis. Paljude riikide kunstiväljapanekud, satelliitnäitused ja galeriiprojektid olid viidud Arsenale ja Giardini aladelt välja, hajutades kunsti üle kogu linna. See avardas märkimisväärselt kunstisündmuse haaret ja sisu ning pakkus võimaluse avastada Veneetsiat hoopis uue nurga alt. Iga järgmine tänav, ajalooline hoone või galerii võis peita midagi uut mida avastada.

LoomeKOBARi õppereisi väärtus peitus lisaks kunstielamustele ka ühises kogemuses. Võimalus avastada, arutleda ja jagada muljeid teiste loomeinimestega andis nähtule uusi tähendusi. Kunst ei pea alati kõigile ühtemoodi meeldima ega olema kohe mõistetav, vahel on just küsimusi tekitav või harjumuspärasest erinev looming see, mis kõige enam inspireerib.

Sest just sellised kohtumised kunsti, kultuuri ja teiste loojatega aitavad näha kaugemale oma igapäevasest loomingulisest maailmast ning annavad julgust katsetada, avastada ja luua midagi uut.

Tagasiside

Minu jaoks oli nii Veneetsia kui ka Bienaal suur avastus ja uus kogemus saada “kunsti mürgitus”. See ei ole liialdus, kuna olin esmakordselt Veneetsias ning eelnev kujutlus sellest linnast ja kultuurist sai korraliku korrektuuri. Sajandite pikkused kultuuri kihid kerkisid sõna otseses mõttes veest välja, viidates mitte ainult suurepärasele ehituskunstile vaid ka imestamamisväärsetele kultuuri ja ajaloo kihtidele. Sellel kõik oli oma lõhn ja aura. Nüüd siis ka kunstielamustest. Peatähelepanu oli Veneetsia kunstibiennaalil. Arsenali ekspositsioon oli väga võimas ja hästi koostatud, kus minu meelest oli hästi tasakaalus nii installatsioonid, ruumilised objektid, foto, videod jne. ja andis väga hea ülevaate nüüdiskunsti suundumustest. Teine lugu oli Giardini rahvus paviljonide ala. Kunsti oli palju, kuid mind kõnetav oli vähe ja liiga eklektiline – võimalik et selleks hetkeks oli saabunud kunsti küllastus (oli muidugi väga huvitavaid paviljone, mis mulle väga meeldisid). Punkti biennaalile pani kahtlemata meie oma Merike Estna oma suurepärase ja töömahuka maal-installatsiooniga (ruum kui tervik). Närima jäi selle asukoht. Tegelikult suurima “kunstilaksu” sain ma Ca’ Pesaru International Gallery of Modern Art, Jenny Saville maalinäituselt – nii võimast ja suureformaadilist kaasaegst maali polegi näinud. Selle galerii püsiekspositsioon oli samuti muljetavaldav. Ja muidugi oli suurepärane näha Arish Kapuuri ekspositsiooni Palazzo Manfrinis. Ülim kogus KUNSTI, et saada sellest “kunsti mürgitus” mida meenutada veel pikka aega. – Alar Raudoja

Minu üheks suurimaks elamuseks oli Eesti paviljon – sügava sisuga ja detailideni läbi mõeldud. Uhke tunne, et Eesti kunst on maailmatasemel! Veel jäid eredalt meelde Hispaania, Läti ja India paviljonid. Mul on hea meel, et sain taaskord külastada Peggy Guggenheimi kollektsiooni ja seista Dalí, Max Ernsti, Tanguy ja teiste sürrealistide maalide ees, kes on mu loometeel suureks inspiratsiooniks olnud. Näitusekülastustele pani ilusa punkti Marina Abramovići „Transforming energy” Accademia Gallerys. – Helena Tääker