LoomeKOBARa kaheksas LOOME KOOSolek tõi Pärnu Kunstnike Majja taas kokku toatäie loomeettevõtjaid ja loomehuvilisi. Seekordseks külaliseks oli disainer ja kunstnik Liina Viira ning kohtumiseks vaevalt saanuks olla sobivamat paika – vestlus toimus Liina enda isikunäituse „Argi“ keskel.
See oli kohtumine, kus loomingust rääkimine ja looming ise asusid sõna otseses mõttes kõrvuti. Näituse esemed, rõivad, mustrid ja materjalid moodustasid tausta Liina loole ning aitasid mõista, kuidas traditsioon, käsitöö, mälu ja tänapäev tema loomingus kokku saavad.
Rootsist Eestisse – pärandist teadliku valikuni
Liina sündis ja kasvas Rootsis eesti juurtega perekonnas. Eesti oli tema elus olemas juba enne seda, kui sellest sai tema kodu – vanavanemate ja perekonna lugudes, mälus ning päritolus. Pärast Rootsis elatud aastaid jõudis ta Eestisse, paika, kus ta ise polnud varem elanud, kuid mida oli omal moel kogu aeg endaga kaasas kandnud.
LOOME KOOSolekul avas Liina oma kujunemise ja loometee erinevaid etappe: õpinguid, Eestisse jõudmist, disaineriks kasvamist ning seda, kuidas elu, inimesed ja juhused on tema loomingulisi valikuid suunanud. Tänaseks elab ja töötab ta Eestis ning kunagi pärandina kaasa saadud paigast on saanud teadlikult valitud kodu.
Tema loos jäi kõlama ka mõte, et loominguline teekond ei pea olema sirge ega lõpuni ette planeeritud. Üks kogemus viib teiseni, uudishimu uurimiseni ja uurimine omakorda uue loominguni.
Kätega mõtlemine
Liina loomingus on väga olulisel kohal käsitöö. Ta on enda tööviisi kirjeldanud mõttega: „Ma mõtlen kätega.“ Tegemine ja mõtlemine ei ole tema jaoks kaks eraldi protsessi – just materjaliga töötades sünnivad järgmised küsimused, ideed ja lahendused.
Traditsioonilised rõivad ja käsitöötehnikad ei ole tema jaoks midagi, mida tuleks üksnes säilitada või täpselt korrata. Pigem huvitab teda, kuidas pärandit tänasesse päeva tuua, seda ümber mõtestada ja liikuma panna.
Selles peitubki Liina loomingu põnev vastuolu: käsitöö võib käituda nagu tänavamood, pärand võib eksisteerida ilma nostalgiata ning väga täpse tehnilise töö kõrval võib otsuseid juhtida instinkt. Traditsioon ei pea jääma talle määratud raamidesse.
„Argi“ – looming keset päris elu
Ka isikunäituse „Argi“ pealkiri sobis LOOME KOOSoleku mõttega hästi. Looming ei pea kuuluma ainult erilistesse hetkedesse, galeriisse või pidupäeva. Materjal, muster, rõivas ja ese võivad olla osa argipäevast ning just seeläbi seda rikastada.
Liina loomingus kohtuvad pärandatud tehnikad, silmkoestruktuurid, kudumise loogika ja käsitsi viimistletud detailid tänapäevase vormikeelega. Kunagine pidulik, aeglane või „etno“ võib tema käe all muutuda teravamaks, vabamaks ja argisemaks – millekski, mida ei hoita eemalt vaadeldava pärandina, vaid kasutatakse ja kantakse.
Nagu loomeKOBARa kohtumistel ikka, ei olnud õhtu ainult ühe loovisiku loo kuulamine. Liina kogemused andsid põhjust mõelda ka laiemalt loometööle, ettevõtlusele, identiteedile ja sellele, kuidas leida oma loominguline keel maailmas, kus sageli oodatakse kiiresti äratuntavat toodet või brändi.
Liina ise ei käsitle oma tegevust pelgalt brändina, vaid jätkuva uurimisena, kuidas vormid, materjalid ja mälestused meid kujundavad ning kui kaugele saab nende piire nihutada.